Eesti meditsiinisüsteemist rääkides jõuab arutelu tavaliselt kiiresti kahe teemani: raha ja arstide puudus. Mõlemad on kahtlemata probleemid. Patsiendi vaatenurgast tundub mulle aga, et meil on veel üks palju sügavam kitsaskoht, millest räägitakse liiga vähe.

Meie tervishoiusüsteem on üles ehitatud eelkõige arstide, erialade ja raviasutuste tööprotsesside, mitte patsiendi tervikliku raviteekonna järgi.

Kui inimesel on konkreetne ja lihtsalt diagnoositav probleem, võib süsteem töötada väga hästi. Perearst diagnoosib haiguse, määrab ravi ja probleem saab lahendatud.

Hoopis teistsugune olukord tekib siis, kui terviseprobleem on keerulisem või diagnoos ei ole esimesel visiidil selge.

Siis saab patsiendist ootamatult omaenda ravi projektijuht.

Sama probleem kaks korda – täiesti erinev raviteekond

Meie perel on sellest väga konkreetne kogemus.

Minu abikaasal tekkis 2022. aastal tõsine põlveprobleem. Hiljem selgus, et tegemist oli meniski rebendiga.

Õige diagnoosi ja õige arstini jõudmine võttis ligikaudu neli kuud.

Selle aja jooksul käis ta erinevate arstide juures. Põlvest võeti kahel korral vedelikku välja. Traumapunktis soovitati muu hulgas osta Nahrini kadakakreemi ja seda põlvele määrida.

Probleem ise aga ei kadunud.

Kõige olulisem küsimus jäi vastuseta: mis põlvel tegelikult viga on?

Lõpuks ei viinud lahenduseni tervishoiusüsteemi enda loogiline raviteekond, vaid juhuslik kontakt. Üks tuttav soovitas pöörduda tasulisele vastuvõtule spordivigastustega tegeleva arsti juurde.

Seal jõuti tegeliku probleemini – meniski rebendini.

2026 aasta juuni alguses tekkis sisuliselt sama probleem, seekord teises põlves.

Aga nüüd oli üks oluline erinevus.

Me juba teadsime, mida teha.

Me ei alustanud uuesti teekonda läbi erinevate arstide ega jäänud ootama, millal süsteem meid õige spetsialistini juhatab. Läksime kohe arsti juurde, kelle juurde olime eelmise kogemuse kaudu õppinud minema.

Tehti vajalikud uuringud – tasuliselt, loomulikult – ja umbes kümme päeva pärast vigastust oli operatsioon juba tehtud.

Sealt algas taastumine.

Praegu, umbes kolm kuud pärast probleemi tekkimist, on abikaasa juba taastumisprotsessis.

2022 aastal ei olnud me sama aja möödudes veel isegi õige arsti juurde jõudnud.

Minu arvates ütleb see võrdlus Eesti tervishoiusüsteemi kohta rohkem kui ükskõik milline ravijärjekordade statistika.

Mis nende kahe juhtumi vahel muutus?

Haigus oli sisuliselt sama.

Patsient oli sama.

Eesti tervishoiusüsteem oli põhimõtteliselt sama.

Mis siis muutus?

Meie ise olime targemaks saanud.

Me teadsime:

• millise spetsialisti juurde minna;

• kelle arvamust usaldada;

• milliseid uuringuid tõenäoliselt vaja läheb;

• et tasub minna kohe tasulisele vastuvõtule;

• ja milline võiks olla järgmine samm.

Teisisõnu olime nelja aasta jooksul omandanud teadmised, mida patsiendil ei tohiks tegelikult vaja olla.

Olime õppinud Eesti tervishoiusüsteemis navigeerima.

Ja selle tulemus oli dramaatiline.

Esimesel korral kulus neli kuud, et õige arst üldse leida.

Teisel korral oli kümme päeva pärast vigastust operatsioon tehtud.

See on väga suur erinevus.

Ja see erinevus ei tulnud uuest ravimeetodist ega meditsiinilisest läbimurdest.

See tuli sellest, et patsient teadis seekord, kuidas süsteemist mööda minna või vähemalt kuidas selles otsemat teed leida.

Kas hea ravi sõltub sellest, kui hästi patsient süsteemi tunneb?

See tekitab minu jaoks ebamugava küsimuse.

Kas Eesti tervishoiusüsteemis sõltub ravini jõudmise kiirus liiga palju sellest, kui hästi inimene süsteemi tunneb?

Kui palju sõltub tulemus sellest:

kas sul on õige tuttav;

kas sa tead head arsti;

kas sa oskad küsida teist arvamust;

kas sa tead, millist uuringut võib vaja minna;

ja lõpuks – kas sul on raha, et minna tasulisele vastuvõtule ning maksta uuringute eest?

Meie teise juhtumi puhul töötas kõik suurepäraselt.

Aga me olime selleks ajaks juba kogenud patsiendid.

Me teadsime täpselt, kuhu minna.

Ja meil oli võimalik kasutada tasulist meditsiini.

See ei ole päris sama mis hästi toimiv avalik tervishoiusüsteem.

Patsient peab ise aru saama, kuhu edasi minna

Keerulisema probleemi korral pannakse patsient sisuliselt olukorda, kus ta peab ise mõistma tervishoiusüsteemi ülesehitust.

Ta peab otsustama:

• kas minna uuesti sama arsti juurde;

• kas pöörduda perearsti poole;

• millise eriala arst võiks probleemiga tegelda;

• kas vaja oleks uut uuringut;

• kas otsida teist arvamust;

• millises raviasutuses võiks kiiremini vastuvõtule pääseda;

• kas maksta tasulise vastuvõtu eest;

• kas tema probleem on piisavalt tõsine, et edasi otsida, või peab ta lihtsalt ootama.

Aga siin on põhimõtteline vastuolu.

Patsient on kogu protsessi kõige vähem meditsiiniteadmisi omav inimene, kuid temale antakse sageli vastutus otsustada, kuhu protsess edasi liigub.

Meie puhul osutus esimesel korral kõige väärtuslikumaks informatsiooniks tuttava soovitus.

Teisel korral oli kõige väärtuslikum ressurss juba meie enda eelmine kogemus.

Kumbki neist ei tohiks olla toimiva tervishoiusüsteemi eeltingimus.

Iga arst võib teha oma töö õigesti ja süsteem ikkagi ebaõnnestuda

Just siin peitubki minu arvates Eesti tervishoiusüsteemi üks keskseid probleeme.

Iga üksik arst võib täita oma ülesande korrektselt.

Üks arst vaatab patsiendi üle.

Teine eemaldab põlvest vedeliku.

Kolmas annab soovituse.

Kõik need on eraldiseisvad tegevused.

Aga patsiendi tegelik eesmärk ei ole saada võimalikult palju meditsiinilisi tegevusi.

Tema eesmärk on saada teada, mis tal viga on ja kuidas seda ravida.

Kui keegi ei vastuta selle eesmärgini jõudmise eest, võibki tekkida olukord, kus kõik süsteemi osad justkui töötavad, kuid patsient ei jõua lahenduseni.

Äris nimetaksime seda projektijuhtimise probleemiks

Minu enda töömaailmast vaadates tundub olukord eriti kummaline.

Kui mul on keeruline projekt, milles osalevad projekteerija, ehitaja, elektriinsener, järelevalve. Keegi ei eeldata, et klient hakkab ise nende kõigi tööd koordineerima.

Projektile määratakse vastutaja. Tema ülesanne on jälgida, et üks etapp liiguks järgmisse, vajalik info jõuaks õigete inimesteni ja lõpptulemus saaks saavutatud.

Meditsiinis võib ühe inimese terviseprobleem olla vähemalt sama keeruline projekt.

Ometi öeldakse patsiendile sisuliselt:

siin on üks arst;

siin on järgmine saatekiri;

siin on registratuur;

vaadake nüüd ise edasi.

Mulle tundub, et patsiendist on saanud tervishoiusüsteemi vaikimisi projektijuht.

Süsteem optimeerib visiite, patsient vajab tulemust

Tervishoiusüsteemi toimimist hinnatakse paratamatult protsesside kaudu.

Kas vastuvõtt toimus?

Kas uuring tehti?

Kas saatekiri väljastati?

Kas protseduur tehti?

Aga patsiendi jaoks on oluline hoopis teine mõõdik:

Kui kaua kulus hetkest, mil mul tekkis tõsine terviseprobleem, kuni hetkeni, mil saadi aru selle tegelikust põhjusest ja alustati õiget ravi?

Meie kahe juhtumi võrdlus on siin kõnekas.

2022: umbes neli kuud ja alles siis õige arst.

2026: umbes kümme päeva ja operatsioon tehtud.

See on ligi suurusjärgu võrra erinev raviteekond.

Samas ei olnud teisel korral meie käsutuses mingit uut meditsiinilist teadmist.

Meil oli lihtsalt teadmine, kelle juurde minna.

Üks oluline mõõdik võiks olla „aeg õige diagnoosini“

Me räägime palju ravijärjekordadest.

Näiteks sellest, mitu päeva või kuud peab ootama ortopeedi, neuroloogi või kardioloogi vastuvõttu.

See on oluline.

Aga võib-olla mõõdame vale asja.

Patsiendi jaoks võiks palju olulisem näitaja olla:

aeg esimese pöördumise ja õige diagnoosi vahel.

Ja järgmine:

aeg diagnoosi ja toimiva ravi alustamise vahel.

Sest nelja kuu sisse võib mahtuda mitu täiesti korrektselt toimunud arstivisiiti.

Statistikas näeb kõik üsna hea välja.

Patsiendi tervise seisukohalt võib aga olla kaotatud neli kuud.

Mida peaks süsteem tegema, kui esimene lahendus ei tööta?

Minu arvates peaks tervishoiusüsteemis olema palju selgem eskalatsiooniloogika.

Kui patsient pöördub sama probleemiga teist või kolmandat korda tagasi, peaks süsteemis tekkima automaatne küsimus:

Kas senine diagnoos või raviplaan võib olla vale?

Kui näiteks põlvest eemaldatakse korduvalt vedelikku, kuid probleem taastub, ei tohiks järgmine samm olla lihtsalt järjekordne sümptomaatiline protseduur.

Peaks tekkima vajadus jõuda põhjuse juurde.

See ei tähenda, et iga patsiendile tuleks kohe teha kõik võimalikud kallid uuringud.

See tähendab, et raviteekonnal peaks olema loogika.

Kui A ei tööta, liigume B juurde.

Kui B ei anna tulemust, liigume C juurde.

Patsient ei peaks ise avastama, et kusagil süsteemis on olemas hoopis õigem spetsialist.

Tasuline meditsiin kui süsteemi kiirtee

Meie teine kogemus toob sisse veel ühe ebamugava teema.

Tasuline meditsiin.

Kui ma suudan maksta eriarsti vastuvõtu ja uuringute eest, saan ma vähemalt mõnel juhul tervishoiusüsteemis liikuda väga palju kiiremini.

See iseenesest ei ole probleem. Erameditsiinil on tervishoius oma loomulik koht.

Probleem tekib siis, kui tasuline meditsiin ei anna inimesele mitte lihtsalt mugavamat või kiiremat teenust, vaid muutub praktiliselt vahendiks, millega leida üles õige ravitee.

Siis tekib paratamatult ebavõrdsus.

Ühel patsiendil on raha, teadmised ja kontaktid ning tema jõuab kümne päevaga operatsioonile.

Teine patsient alustab sama probleemiga neljakuulist teekonda mööda süsteemi.

Meditsiiniline vajadus võib olla sama.

Erinevus on patsiendi võimes süsteemis navigeerida.

Perearstist ei piisa, kui koordineerimiseks pole aega

Teoreetiliselt võiks raviteekonna koordineerija rolli täita perearst.

Tema näeb patsienti tervikuna ja peaks suutma suunata teda erinevate spetsialistide vahel.

Aga praktikas on küsimus selles, kas perearstil on selleks aega ja ressursse.

Keerulise terviseprobleemi korral ei pruugi piisata saatekirja kirjutamisest.

Keegi peaks:

vaatama läbi eri arstide arvamused;

jälgima uuringute tulemusi;

hindama, kas senine ravitee töötab;

otsustama, millal on vaja teist arvamust;

ning sekkuma siis, kui patsient jääb süsteemis ringlema.

See on sisuliselt raviteekonna juhtimine.

Digitaalne tervishoid võiks juhtida ka raviteekonda

Eestis on olemas väga hea digitaalne infrastruktuur.

Meil on digiretseptid, digisaatekirjad, terviseportaal ja digiregistratuur.

Aga järgmine samm võiks olla palju ambitsioonikam.

Terviseportaal ei peaks näitama ainult dokumente.

Seal võiks olla patsiendi aktiivne raviteekond.

Näiteks:

põlvevigastus → esmane hindamine → sümptomid püsivad → ortopeediline uuring → MRT → diagnoos → ravi → taastusravi.

Patsient näeks:

kus ma praegu olen;

mis on järgmine samm;

millal see peaks toimuma;

kes vastutab;

ja mis juhtub siis, kui probleem ei lahene.

Kõige olulisem oleks aga see, et sama loogikat näeks ka tervishoiusüsteem ise.

Süsteem peab suutma märgata patsienti, kes jääb ringlema

Andmete ajastul ei tohiks olla väga keeruline tuvastada olukordi, kus inimene pöördub sama probleemiga lühikese aja jooksul korduvalt arsti poole.

Kui patsient on näiteks kolme kuu jooksul käinud sama põlveprobleemiga mitu korda arsti juures, võiks süsteem selle ära tunda.

Mitte karistamiseks ega arsti kontrollimiseks.

Vaid selleks, et küsida:

Kas see inimene vajab nüüd teistsugust lähenemist?

Praegu peab selle küsimuse sageli esitama patsient ise.

Või tema lähedane. Või mõni tuttav.

Raha juurde panemine ei lahenda kogu probleemi

Loomulikult vajab Eesti tervishoid rohkem ressursse. Meil on vaja arste, õdesid, diagnostikat ja ravivõimekust. Aga ainult raha lisamine ei lahenda protsessiprobleemi.

Kui paneme olemasolevasse killustunud süsteemi rohkem raha, saame suurema mahuga killustunud süsteemi.

Me peaksime küsima ka seda:

kas tervishoiusüsteem on üles ehitatud meditsiiniasutuste töökorralduse või patsiendi probleemi lahendamise järgi?

Need ei ole üks ja sama asi.

Patsient ei tohiks vajada raha, tutvusi ega eelmist halba kogemust

Minu jaoks on meie pere kahe loo võrdlus kõige kõnekam osa.

Esimesel korral õpetas süsteem meile nelja kuuga, kuidas süsteemis hakkama saada.

Teisel korral kasutasime seda teadmist ning umbes kümne päevaga oli probleem diagnoositud ja operatsioon tehtud.

Meil vedas.

Meil oli eelnev kogemus.

Me teadsime õiget arsti.

Meil oli võimalik kasutada tasulist meditsiini.

Aga mis saab inimesest, kellel neid eeliseid ei ole?

Kes ei tea, millise arsti juurde minna?

Kes ei oska internetist spetsialisti otsida?

Kes ei saa endale lubada tasulisi uuringuid?

Kes usaldab lihtsalt süsteemi ja ootab?

Just tema jaoks peaks avalik tervishoiusüsteem kõige paremini töötama.

Patsient ei tohiks olla tervishoiusüsteemi integraator

Ma ei arva, et Eesti meditsiini põhiprobleem oleks halbades arstides.

Vastupidi – meil on palju väga häid spetsialiste.

Probleem on süsteemi ülesehituses.

Iga spetsialist näeb oma osa.

Aga keegi peab nägema ka tervikut.

Praegu ühendab neid osi liiga sageli patsient ise.

Tema helistab.

Tema otsib.

Tema broneerib.

Tema küsib teist arvamust.

Tema otsustab, kas tasub veel edasi uurida.

Tema peab teadma, millise arsti juurde minna.

Ja vahel peab ta enne ühe korra läbi tegema neljakuulise ebaõnnestunud raviteekonna, et järgmisel korral osata süsteemi õigesti kasutada.

Patsient on muutunud tervishoiusüsteemi integraatoriks.

See ei peaks nii olema. Haige inimese ülesanne ei peaks olema meditsiinisüsteemi juhtimine. Tema ülesanne peaks olema paranemine. Kui tahame päriselt patsiendikeskset tervishoidu, võiksime alustada lihtsast põhimõttest:

keerulise või püsiva terviseprobleemiga patsiendile ei anta lihtsalt järgmist visiiti või saatekirja. Talle luuakse raviteekond. Ja selle raviteekonna eest peab vastutama süsteem, mitte patsient.