← Blogi

Juhtimine · 1. november 2026

Kas Tallinn vajab kaheksat väikest kommunaalametit ühe suure kõrval?

Tallinna enda audit on tuvastanud tänavahoolduse korraldamises killustatuse ja juhtimisprobleemid. Tänavahooldusettevõtte juhina näen ma neid probleeme ka igapäevases töös. Küsimus pole ainult halduskuludes, vaid selles, kes tegelikult vastutab teenuse juhtimise ja tulemuse eest.

Tallinna enda audit on tuvastanud tänavahoolduse korraldamises killustatuse ja juhtimisprobleemid. Tänavahooldusettevõtte juhina näen ma neid probleeme ka igapäevases töös. Küsimus pole ainult halduskuludes, vaid selles, kes tegelikult vastutab teenuse juhtimise ja tulemuse eest.

Olen ettevõtjana harjunud vaatama organisatsioone üsna lihtsa pilguga. Kõigepealt tuleb aru saada, millist teenust me kliendile osutame, seejärel kes selle eest vastutab ja lõpuks, kui palju kogu selle tegevuse korraldamine maksab.

Kui ühes ettevõttes täidavad mitu osakonda samu funktsioone, tekib juhil õigustatud küsimus, kas selline töökorraldus on ikka mõistlik.

Tallinna linnajuhtimist vaadates tekib mul järjest enam seesama küsimus.

Tallinnas on kaheksa linnaosavalitsust ning nende kõrval terve rida keskseid ameteid. Linnaosavalitsused tegelevad sotsiaalhoolekande, kommunaalmajanduse, heakorra, haljastuse, elamumajanduse, kultuuri ja paljude muude valdkondadega. Samal ajal tegutsevad linnas samade valdkondade korraldamiseks ka kesksed ametiasutused.

Loomulikult ei tähenda samas valdkonnas tegutsemine automaatselt töö dubleerimist. Näiteks sotsiaalhoolekandes on täiesti arusaadav, miks osa tegevusest peab toimuma inimese kodu lähedal.

Kuid kas selleks, et teenus oleks elanikule lähedal, peab ka kogu teenuse planeerimine, hankimine, lepingute haldamine ja järelevalve olema kaheksas erinevas kohas?

Mina selles veendunud ei ole.

Tallinna enda audit annab põhjust küsida

Tallinna sisekontrolöri teenistus koostas 2024. aastal põhjaliku analüüsi talvise tänavahoolduse korraldusest. Uuriti nii Keskkonna- ja Kommunaalameti (KEKO) kui ka nelja linnaosavalitsuse tegevust, sealhulgas hankeid, lepingute täitmist ja järelevalvet.

Analüüsi järeldused on üsna kõnekad.

Tallinna tänavahoolduse korraldus oli ühtlustamata, keskse ameti ja linnaosavalitsuste arusaamad lepingute täitmisest erinesid ning puudusid ühised järelevalvepõhimõtted. Kontrollitegevus oli ebaühtlane ja olulist osa linna infosüsteemide võimalustest ei kasutatud.

Aga minu jaoks oli aruandes veel üks märksa huvitavam tähelepanek.

Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalamet tegi juba 2024. aasta suvel linnavalitsusele ettepaneku koondada tänavaruumi korrashoiuga seotud protsessid ja tööjõud linnaosavalitsustest kesksesse ametisse. Linnavalitsus otsustas jätkata senise tööjaotusega.

Seega ei ole küsimus ainult mõne ettevõtja või maksumaksja arvamuses. Linna enda amet oli jõudnud järeldusele, et senine killustatus ei taga teenuse head juhtimist.

Miks selline ettepanek tagasi lükati ja millistele majanduslikele või teenuse kvaliteedi argumentidele otsus tugines, oleks minu arvates avalikkusel täiesti õigustatud teada.

Üks linn, aga mitu paralleelset süsteemi

Tallinna tänavahoolduse tööjaotus on ajalooliselt kujunenud üsna omapäraseks.

Keskkonna- ja Kommunaalamet korraldab magistraalide ning ühistranspordiga kaetud tänavate hooldust. Linnaosavalitsused korraldavad kvartalisiseste teede ja tänavate hooldust.

Esmapilgul tundub see loogiline. Suured tänavad on linna, väikesed linnaosa vastutada.

Aga vaatame, mida see tööjaotus administratiivselt tähendab.

Keskne amet valmistab ette hanked, sõlmib lepingud, korraldab töid, kontrollib tulemusi ja haldab lepingumuudatusi. Linnaosavalitsused teevad sisuliselt samalaadseid tegevusi oma vastutusalas.

Tulemuseks on olukord, kus ühes linnas korraldavad sama liiki teenuste ostmist ja järelevalvet mitu erinevat asutust.

Loomulikult ei tähenda see, et sama tänava hoolduse eest makstaks kaks korda. Tegemist on erinevate hooldusobjektidega. Küll aga tekib põhjendatud küsimus, kas kõiki nende teenuste korraldamiseks vajalikke administratiivseid tegevusi peab tegema eraldi.

Võrdluseks kujutame ette ettevõtet, millel on kaheksa piirkondlikku üksust. Igaüks neist korraldab oma koristushankeid, haldab lepinguid, peab arvestust, kontrollib teenuse kvaliteeti ja lahendab töövõtjatega vaidlusi. Peakontoris tegutseb samal ajal osakond, mis teeb suuremate objektidega täpselt sama tööd.

Kas ettevõtte juht peaks sellist korraldust mõistlikuks? Võimalik, aga ainult juhul, kui selle majanduslik ja sisuline põhjendatus on tõendatud.

Ühte lepingut kontrollib üks ametnik, teist mõnikord neli

Siinkohal saan rääkida ka meie ettevõtte igapäevasest kogemusest.

EKT Teedel on Tallinnas tänavahoolduslepingud nii Keskkonna- ja Kommunaalameti kui ka mitme linnaosavalitsusega. Seetõttu on meil üsna hea võrdlusmoment, kuidas erineva korraldusega tellijad oma lepinguid juhivad.

KEKO lepingu puhul on meie peamine kontakt ja järelevalve teostaja üks spetsialist. Temaga toimub tavapärane suhtlus, probleemide lahendamine ja lepinguliste küsimuste käsitlemine.

Linnaosavalitsustes on pilt kohati hoopis teistsugune. Mõnes linnaosas tegeleb meie lepinguga ja selle täitmise kontrollimisega lausa neli erinevat ametnikku.

Ma ei väida, et need neli inimest tegelevad täiskohaga ainult meie lepinguga. Loomulikult on neil ka muid ülesandeid. Aga töövõtja jaoks tähendab see mitut erinevat kontaktisikut, mitut võimalikku infokanalit ning sageli ka erinevaid arusaamu tööde prioriteetidest.

Ja siin ei ole küsimus ainult linna ametnike tööajas.

Ka ettevõtte poolel kulub selle suhtluse korraldamiseks aega. Kui ühe lepingu täitmisega seotud küsimustega tegelevad tellija poolel mitu inimest, peab töövõtja suutma kõigi nende pöördumistega tegeleda, infot vahendada ning jälgida, et korraldused ei läheks omavahel vastuollu.

Lõppkokkuvõttes kajastub selline administratiivne koormus varem või hiljem ka teenuse hinnas.

Nii võib tekkida olukord, kus linn maksab oma ametnike töö eest ning töövõtja peab sama killustatud juhtimiskorralduse teenindamise kulu oma pakkumishinnas arvestama.

Ma ei oska täna öelda, kui suur see täiendav kulu rahaliselt on, kuid ettevõtte igapäevases töös on erinevus selgelt tuntav.

Talvine lumi on linnaosavanema prioriteet number üks

Talvine tänavahooldus lisab sellele töökorraldusele veel ühe mõõtme.

Linnaosavanema jaoks on lumi talvel mõistetavalt üks kõige nähtavamaid ja tundlikumaid probleeme. Kui tänavad või kõnniteed on lumised, pöörduvad elanikud sageli just linnaosavalitsuse poole. Ka avalik kriitika jõuab kiiresti linnaosavanemani.

Seetõttu kujuneb lumekoristus sageli linnaosavanema prioriteediks number üks.

Selles pole iseenesest midagi halba. Linnaosavanem peabki hoolima sellest, kas tema piirkonna elanikud saavad ohutult liikuda.

Probleem tekib siis, kui poliitiline ja administratiivne tähelepanu hakkab mõjutama teenuse operatiivset juhtimist.

Tänavahoolduse lepingud on üles ehitatud kindlatele seisundinõuetele ja hooldustsüklitele. Töövõtja peab tagama kokkulepitud tulemuse ning tema ülesanne on organiseerida selle saavutamiseks vajalikud inimesed, tehnika ja tööde järjekord.

Lumesaju ajal ei ole võimalik kõiki tänavaid, kõnniteid ja parklaid samaaegselt puhastada. Töid tuleb juhtida tervikuna, arvestades seisunditasemeid, liiklusohutust, hooldustsüklite tähtaegu ning olemasolevaid ressursse.

Kui aga operatiivsesse töökorraldusse lisandub mitu tellijapoolset ametnikku, kelle tegevust mõjutab omakorda linnaosavanema kõrgendatud tähelepanu, võib tekkida päris korralik juhtimismüra.

Üks ametnik soovib ühe tänava kiiremat puhastamist, teine juhib tähelepanu mõnele parklale, kolmas vahendab elaniku kaebust ning linnaosavanema jaoks võib kõige olulisemaks osutuda parajasti avalikkuse tähelepanu saanud probleemkoht.

Kõik need soovid võivad eraldi võttes olla täiesti põhjendatud. Kuid kui need ei koondu üheks läbimõeldud töökorralduseks, võib tulemuseks olla pidev prioriteetide muutmine.

Tänavahooldus ei ole aga selline töö, kus iga uue telefonikõne peale oleks mõistlik kogu tehnika ümber suunata.

Kujutame ette, et ehitusplatsil on töövõtjal oma tööde juht, kuid tellija neli esindajat annavad talle päeva jooksul igaüks erinevaid korraldusi. Lisaks sekkub aeg-ajalt tellija juht, kelle jaoks on just parasjagu üks konkreetne töö kõige tähtsam.

Vaevalt peaksime sellist ehitusplatsi juhtimist efektiivseks.

Miks peaksime siis pidama seda mõistlikuks tänavahoolduses?

Tellija peab määrama soovitud tulemuse ja kontrollima selle saavutamist. Töövõtja peab vastutama tööde operatiivse korraldamise eest. Kui mõlemad hakkavad samaaegselt töid juhtima, muutub ka vastutus ebaselgeks.

Lehekotid ehk kelle prügi see siis lõpuks on?

Toon veel ühe väikese, kuid üsna iseloomuliku näite meie igapäevasest tööst.

Mitme linnaosavalitsuse tänavahoolduslepingus on ette nähtud ka elanike lehekottide tasuta äravedu. Sügisel saavad elanikud oma kinnistult kokku riisutud puulehed kottidesse panna ja need kokkulepitud tingimustel tänava äärde tõsta.

Tore teenus ja elanike jaoks igati mõistlik.

Aga mis juhtub siis, kui lehekotid tõstetakse magistraaltänava äärde?

Meie kogemuse järgi ei ole KEKO hoolduslepingutes elanike lehekottide äravedu samal viisil eraldi määratletud kui linnaosade lepingutes. Samas ei tee elanik ju tingimata vahet, kas tema majaesine tänav kuulub ühe või teise hoolduslepingu piirkonda.

Eriti huvitavaks muutub olukord siis, kui kvartalisiseste tänavate hooldaja on üks ettevõte ning magistraali hooldaja teine.

Linnaosa lepingus võib lehekottide äravedu olla ette nähtud, kuid magistraali hooldava töövõtja lepingus ei pruugi sellist kohustust olla.

Ja ongi küsimus: kelle lehekotid need siis lõpuks on? Kes peab need ära viima ja kes selle eest maksab?

Ühe tellija jaoks võib see olla lepinguline kohustus, teise jaoks täiendav tellitav töö. Töövõtja ei saa aga lihtsalt otsustada, et hakkab teise lepingu arvelt tasuta lisateenust osutama.

Elanikule on kogu see vaidlus arusaamatu. Tema näeb vaid tänava ääres seisvaid lehekotte, mida keegi ära ei vii.

Minu arvates illustreerib see väikene näide väga hästi suuremat probleemi.

Üks linn, üks avalik ruum, kuid erinevad lepingud ja vastutuspiirid.

Hea juhtimiskorralduse puhul peaks selline küsimus olema lahendatud juba enne, kui esimene lehekott tänava äärde jõuab.

Aga kui palju tänavahooldus tegelikult maksab?

Tallinna sisekontrolöri 2024. aasta aruandes oli tänavate ja teemaa haljastuse hoolduse eelarveks märgitud ligikaudu 32,6 miljonit eurot. Sellest linnaosavalitsuste tänavahoolduse osa oli umbes 3,2 miljonit eurot.

Esialgu võib jääda mulje, et linnaosade osa kogu süsteemis on üsna väike.

Aga siin tuleb olla tähelepanelik.

Esiteks ei hõlma see 3,2 miljonit eurot kõiki linnaosade heakorra- ja haljastuskulusid. Teiseks on vahepeal oluliselt muutunud Tallinna kõnniteede hoolduse korraldus.

Alates 2025. aasta novembrist võttis Tallinn enda korraldada lume- ja libedustõrje kõigil linnale kuuluvatel kõnniteedel. Hooldatavat pinda lisandus ligikaudu 440 000 ruutmeetrit.

See on märkimisväärne muutus nii teenuse mahus kui ka vastutuses.

Lisaks ei koosne Tallinna tänavahooldus ainult eraettevõtetelt ostetud teenustest. Keskkonna- ja Kommunaalameti hallatav Kadrioru Park omab samuti linnatänavate hooldusüksust, mis tegeleb muu hulgas kõnniteede lumekoristusega.

2026.aasta linnaeelarve seletuskirjast leiame näiteks 20,8 miljonit eurot sõiduteede heakorraks ja 18,2 miljonit eurot jalakäija liikumisruumi heakorraks. Lisaks on linnaosade haljastute hoolduseks kavandatud ligi 5 miljonit eurot ning Kadrioru Pargi parkide korrashoiuks ligikaudu 2,7 miljonit eurot.

Need ei ole kõik üks ja sama teenus ning summasid ei tohiks ilma kulude sisu kontrollimata lihtsalt kokku liita. Küll aga näitavad need, kui mitme erineva eelarverea ja organisatsiooni kaudu Tallinna avaliku ruumi korrashoidu korraldatakse.

Kui soovime hinnata kogu süsteemi efektiivsust, tuleks ühte analüüsi võtta nii eraettevõtetelt ostetavad teenused kui ka linna enda üksuste tegevuskulud, personal, tehnika ja investeeringud.

Vastasel juhul võime võrrelda vaid osa tervikust ja jõuda eksitavate järeldusteni.

Ning loomulikult tuleb hinnata ka seda, kas linna enda üksuste kulud on samadel alustel võrreldavad hangetega ostetavate teenuste hindadega.

Ainuüksi 2024. aasta linnaosavalitsuste 3,2 miljoni euro põhjal pole võimalik seda hinnangut anda.

Ühine infosüsteem on olemas, aga igaüks ajab oma asja

Eriti ilmekas on linna infosüsteemide kasutamise näide.

Tallinnas loodi juba 2005. aastal hooldus-, heakorra- ja haljastustööde infosüsteem ehk HHHIS. Selle eesmärk oli koondada hooldustööde andmed, lihtsustada aruandlust ning parandada järelevalvet.

Ometi selgus 2024. aasta auditist, et tänavahoolduslepingute haldamiseks kasutas seda peamiselt Keskkonna- ja Kommunaalamet. Linnaosavalitsused ajasid oma asju valdavalt e-posti, telefoni ja muude lahenduste kaudu.

See omakorda tähendas, et osa kontrollitoiminguid ei dokumenteeritud, informatsioon ei olnud ühes kohas kättesaadav ning töötajate vahetudes võisid dokumendid kaduma minna.

Minu meelest on see hea näide probleemist, mida ei lahenda lihtsalt uue infosüsteemi ostmine või järjekordse ametikoha loomine.

Kui organisatsioonis on olemas ühine töövahend, aga selle kasutamine pole ühtlustatud, siis on kõigepealt tegemist juhtimisprobleemiga.

Kas kaheksa linnaosa tähendab ka kaheksat korda rohkem bürokraatiat?

Seda oleks liiga lihtne väita ja olemasolevad andmed sellist järeldust ei kinnita.

Auditi järgi tegeles linnaosades talvisel ajal tänavahoolduslepingute järelevalvega enamasti üks kuni kolm teenistujat. Need inimesed täitsid ka muid ülesandeid. Keskkonna- ja Kommunaalameti vastavas osakonnas oli 11 ametikohta, kuid ka nende töötajate ülesanded olid laiemad.

Meie ettevõtte kogemus, et mõne linnaosa lepinguga tegeleb kuni neli ametnikku, näitab samuti kontaktisikute ja tööjaotuse paljusust, mitte nelja täiendava täiskohaga ametikoha olemasolu.

Seega ei saa lihtsalt töötajate arvu kokku liites järeldada, kui palju linna halduskorraldus maksumaksjale rohkem maksab.

Aga see ongi minu arvates järgmine küsimus, millele Tallinn peaks vastuse leidma.

Kui palju maksavad linnale eraldi hangete ettevalmistamine, lepinguhaldus, kontroll, aruandlus ja juriidiline nõustamine? Kui suur osa neist kuludest oleks võimalik kokku hoida, kui sama töö korraldataks ühtse juhtimise all?

Ja sellele tuleks lisada veel üks komponent, mida avaliku sektori halduskulude analüüsides sageli ei arvestata – töövõtjatele tekitatav administratiivne koormus.

Tellijapoolne ebaefektiivsus ei kao lihtsalt ära. Vähemalt osa sellest kandub paratamatult teenuse maksumusse.

Kohalikku teadmist ei pea ära kaotama

Ma ei arva, et Tallinn peaks tingimata kõik linnaosade ülesanded tsentraliseerima.

Linnaosa peab tundma oma piirkonda. Pirita probleemid on erinevad Lasnamäe omadest ning Nõmme tänavavõrk ei ole võrreldav kesklinnaga.

Kohalikud inimesed ja kohalikud ametnikud peavad saama kaasa rääkida selles, mida nende piirkonnas on vaja teha.

Aga kohalikku teadmist ei tohiks segi ajada vajadusega pidada eraldi hankesüsteemi, lepinguhaldust ja administratiivset struktuuri.

Minu jaoks oleks loogilisem tööjaotus selline: keskne amet korraldab teenuse hanke, lepingud, ühtsed kvaliteedinõuded, infosüsteemid ja suurema osa lepinguhaldusest. Linnaosavalitsus esindab kohalikke vajadusi, annab sisendi tööde planeerimisse, jälgib kohapealset olukorda ja suhtleb elanikega.

Talvise hoolduse operatiivjuhtimine jääks aga selgelt töövõtja kätte, sest tema vastutab lepingus kokkulepitud seisunditaseme saavutamise eest.

Ka hangete tsentraliseerimine ei tähenda, et kogu linna hooldus tuleks ühe hiigellepinguga ühele ettevõttele anda. Vastupidi – piirkondlikud ja vajadusel teenuseliikide järgi eristatud hanked võivad konkurentsi hoopis suurendada.

Keskne juhtimine ja piirkondlik konkurents sobivad väga hästi kokku.

Kas tänavahooldus on ainult jäämäe veepealne osa?

Mind huvitab selle teema juures tegelikult laiem küsimus.

Kui tänavahoolduses on Tallinna sisekontroll tuvastanud sellise killustatuse, siis kuidas on lood teiste valdkondadega, millega tegelevad paralleelselt linnaosavalitsused ja kesksed ametid?

Näiteks linnavara haldamine, elamumajandus, haljastus, kultuuritegevus või erinevad administratiivsed tugiteenused.

Ma ei väida, et neis kõigis toimub põhjendamatu dubleerimine. Selle kohta tuleb eraldi tõendeid koguda.

Kuid kui ühes valdkonnas on samalaadsed juhtimisprobleemid dokumenteeritud, oleks igati põhjendatud uurida, kas sarnaseid töökorralduslikke küsimusi esineb ka mujal.

Eriti olukorras, kus omavalitsused räägivad pidevalt vajadusest raha kokku hoida ja samal ajal ootavad elanikud järjest paremaid avalikke teenuseid.

Avaliku sektori eesmärk ei ole ametiasutuste, vaid teenuste säilitamine

Mind ei häiri Tallinna juhtimises niivõrd kaheksa linnaosa olemasolu, kuivõrd küsimus, kus lõpeb ühe ja algab teise asutuse vastutus.

Kui tänav on koristamata, peab elanik teadma, kelle poole pöörduda. Kui lepingupartner ei täida oma kohustusi, peab olema selge, kes vastutab. Kui hooldusteenus kallineb, peab keegi suutma põhjendada, miks see juhtus ja mida oleks saanud teha teisiti.

Mitme juhtimistasandi puhul võib juhtuda, et igaüks vastutab oma väikese lõigu eest, kuid terviku eest vastutamine hajub.

Ettevõtluses ei ole organisatsiooni struktuur eesmärk omaette. See on vahend kliendile teenuse osutamiseks.

Ma ei näe põhjust, miks avalikus sektoris peaks põhimõte olema teistsugune.

Tallinna elaniku jaoks ei ole oluline, kas tema tänava hooldamise lepingu sõlmis Keskkonna- ja Kommunaalamet või linnaosavalitsus. Teda huvitab, et tänav oleks puhas, talvel ohutu ja teenuse eest ei makstaks põhjendamatult palju.

Ja kui ta on sügisel oma maja eest lehed kokku riisunud ning linna lubatud korras kottidesse pannud, siis võiks need ka ära viidud saada ilma, et peaks hakkama selgitama, millise ameti lepingupiirkonnas tema maja asub.

Linnaosa olemasolu väärtust ei peaks mõõtma sellega, kui palju on tal iseseisvaid administratiivseid funktsioone, vaid sellega, kui hästi ta aitab lahendada kohalike elanike probleeme.

Minu arvates vajab Tallinn põhjalikku ülesannete ja kulude analüüsi, mis vaataks korraga nii keskseid ameteid kui ka linnaosavalitsusi ning võtaks arvesse ka linna enda hooldusüksuste tegevust.

Mitte eesmärgiga kedagi tingimata koondada või mõnda asutust sulgeda, vaid selleks, et saada vastus lihtsale küsimusele:

Kas me saaksime sama raha eest pakkuda linlastele paremaid teenuseid või samu teenuseid väiksema kuluga?

Tallinna enda 2024. aasta tänavahoolduse audit näitab, et vähemalt ühe valdkonna puhul on põhjust senine töökorraldus kriitiliselt üle vaadata. Meie ettevõtte praktiline kogemus lisab sellele veel ühe mõõtme – killustatud juhtimine ei maksa ainult ametnike tööaega, vaid tekitab täiendavaid kulusid ka teenuse osutajale.

Tallinn on vahepeal võtnud enda kanda senisest rohkem kõnniteede hooldust ning tänavahoolduse korraldamine on muutunud veelgi mahukamaks. Seda enam vajaks kogu süsteem selget vastutust ja läbipaistvat kulude arvestust.

Ja lõpetuseks küsimus linnajuhtidele: kui Keskkonna- ja Kommunaalamet pidas juba 2024. aastal vajalikuks tänavahoolduse korraldus tsentraliseerida, siis millistele argumentidele tuginedes otsustati jätkata vana süsteemiga?

See oleks avalikkusele päris huvitav selgitus.


Artikli aluseks on Tallinna sisekontrolöri teenistuse 2024. aasta aruanne „Talvise tänavahoolduse korralduse analüüs ja soovitused“, KEKO ettepanekute rakenduskava, Tallinna 2026. aasta eelarve seletuskiri ning linna avaldatud teave 2025/2026. aasta talihoolduse ümberkorraldamise kohta. Ettevõtluskogemust puudutavad näited pärinevad EKT Teede tänavahoolduslepingute täitmisest Tallinnas. Varasemad auditileiud ei tähenda, et kõik kirjeldatud puudused püsivad muutumatuna 2026. aastal.