Rait Pihelgas küsib oma arvamusloos, miks me usaldame omavalitsust tänavate seisukorra eest vastutama, kuid kahtleme tema võimes valida selleks sobiv töökorraldus.
Küsimus on asjakohane, kuid minu meelest püstitatud valest otsast.
Mina ei ole väitnud, et eraettevõte suudab alati teenust odavamalt või paremini osutada. Samuti ei ole ma väitnud, et linn ei võiks ise tänavaid hooldada.
Küsimus on palju lihtsam. Kui linn otsustab investeerida kuni 5,5 miljonit eurot oma hooldusüksuse loomisse ning lubab selle tulemusena miljon eurot aastast kokkuhoidu, siis peaks ta suutma seda ka arvudega tõendada.
Seni ei ole seda tehtud.
Pihelgas kirjutab, et linn tunneb oma teenusekorraldust, kulusid ja kitsaskohti ning pole põhjust eeldada, et otsus oleks tehtud ilma põhjaliku kaalumiseta.
Aga miks peaksime seda lihtsalt uskuma?
Ettevõtluses ei piisa mitme miljoni euro suuruse investeeringu põhjendamiseks juhtkonna kinnitusest, et otsus on läbimõeldud. Selleks koostatakse investeerimisarvutused, hinnatakse alternatiive ja analüüsitakse riske.
Miks peaksid avaliku raha investeerimisel kehtima leebemad nõuded?
Kõige kummalisem on aga konkurentsi puudumise argument.
Tartu linn on ise kujundanud tänavahoolduse hankepiirkonnad, kehtestanud ettevõtjatele kvalifitseerimistingimused ja määranud lepingute kestuse.
Kui need tingimused piiravad konkurentsi, siis kes peaks nende muutmisega tegelema?
Linnavalitsus süüdistab nüüd ettevõtjaid väheses konkurentsis ning pakub lahenduseks kolmandiku teenuse eemaldamist konkurentsipõhiselt turult.
Raske on mõista, kuidas see peaks konkurentsiolukorda parandama.
Ka tänavahoolduse kiire hinnatõusu puhul jäetakse oluline osa loost rääkimata. Senised lepingud on olnud täies ulatuses indekseeritud tarbijahinnaindeksi alusel. Selle tingimuse kehtestas linn ise. Eestis toimus 2021.–2022. aastal kiire hinnatõus, mis mõjutas otseselt ka tänavahoolduse kulusid.
Kui linn soovib väita, et hoolduskulud on kasvanud ebamõistlikult, tuleks eristada üldisest inflatsioonist, töömahtude muutustest ja uutest nõuetest tulenevat hinnakasvu. Pihelgas käsitleb ka liiklusohutust, jättes mulje, nagu võiks erasektori soov kulusid optimeerida tähendada järeleandmisi kvaliteedis.
See on ekslik vastandus. Mina olen öelnud, et hea hooldus tähendab vajaliku tulemuse saavutamist võimalikult mõistliku kuluga. Vajaliku tulemuse, sealhulgas ohutustaseme, määrab tellija ehk Tartu linn. Ettevõtja ülesanne on see tulemus saavutada. Kas maksumaksja peaks siis maksma sama tulemuse eest rohkem lihtsalt seetõttu, et tööd teeb linnale kuuluv asutus?
Loomulikult võib linnal olla põhjendatud vajadus täiendava kriisivalmiduse, varutehnika või Emajõe teisel kaldal asuva hooldusbaasi järele.
Kuid ka nende vajaduste lahendamiseks on mitu võimalust. Neid tuleks võrrelda nii maksumuse kui ka tulemuse järgi.
Pihelgas lõpetab oma loo mõttega, et linnale tuleb anda võimalus oma eesmärgid ellu viia ning hinnata seejärel tegelikke tulemusi.
Mina pööraksin selle loogika ümber.
Kõigepealt tuleks hinnata investeeringu põhjendatust ja alles siis kulutada maksumaksja raha.
Kui viie miljoni euro suuruse investeeringu järel selgub, et loodetud kokkuhoidu ei saavutata, ei saa seda otsust enam lihtsalt tagasi pöörata.
Tartu linnavalitsuselt ei oodata midagi ülemäärast. Avalikustada tuleks vaid terviklik arvutus, mis näitab, kuidas kavandatud investeering ja tegevuskulud annavad lubatud miljonieurose aastase kokkuhoiu.
See ei ole küsimus usaldusest ega omandivormi eelistamisest.
See on küsimus vastutustundlikust majandamisest.
Mina ei palu linnajuhtidel oma otsust uskuda. Ma palun neil oma otsust tõendada.