Tartu linnavalitsus on otsustanud astuda sammu, mis minu hinnangul väärib märksa põhjalikumat avalikku arutelu. Linn kavatseb võtta osa seni erasektorilt ostetud tänavahooldusest enda korraldada, investeerida selleks ligikaudu viis miljonit eurot ning luua oma hooldusüksuse.
Põhjendus kõlab esmapilgul ahvatlevalt: linn hakkab teenust ise osutama, hoiab igal aastal kokku miljon eurot ning investeering tasub ennast ära viie aastaga.
Aga kui vaadata avalikkusele esitatud numbreid lähemalt, tekib küsimus: kas võrreldakse ikka võrreldavaid kulusid ja kust see miljon eurot kokkuhoidu tegelikult tuleb?
Erasektor toimib. Milleks on linnal vaja hakata ettevõtjaks?
Alustan põhimõttelisest küsimusest.
Avaliku sektori ülesanne on tagada linnaelanikele vajalikud teenused, kuid see ei tähenda, et omavalitsus peaks neid kõiki ise osutama.
Avaliku sektori sekkumine ettevõtlusse võib olla põhjendatud olukorras, kus turg ei toimi, konkurents puudub või teenuse kättesaadavus pole tagatud.
Tänavahoolduses sellist olukorda ei ole.
Eestis tegutseb mitmeid võimekaid tänava- ja teehooldusettevõtteid. Konkurents hangetel on tugev ning viimastel aastatel on hinnasurve olnud sedavõrd suur, et mõnel juhul tekib küsimus hoopis pakkumiste majanduslikus jätkusuutlikkuses.
Miks peaks linn olukorras, kus konkurents toimib, investeerima miljoneid eurosid maksumaksja raha oma hooldusüksuse loomiseks?
Eriti olukorras, kus sama raha vajavad tänavad, koolid, lasteaiad ja paljud teised linnale olulised valdkonnad.
Vaatame numbreid. Midagi siin ei klapi.
Postimehes avaldatud artikli kohaselt hakkab Tartu linna uus hooldusüksus hooldama 690 700 ruutmeetrit tänavaid ja taristurajatisi. Linna esitatud arvutuste järgi kujuneb selle teenuse aastaseks tegevuskuluks ligikaudu 1,3 miljonit eurot ehk 1,88 eurot ruutmeetri kohta.
Võrdluseks tuuakse avaliku hankega erasektorilt ostetava idapiirkonna hoolduse maksumus 2,035 eurot ruutmeetri kohta. Esmapilgul tundub linna enda teenus odavam.
Aga enne järelduste tegemist tuleb esitada vähemalt kolm küsimust.
1. Kas käibemaksu käsitletakse mõlemas arvestuses ühtemoodi?
EKT Teede hankehind sisaldab käibemaksu. Eestis kehtib alates 1. juulist 2025 üldine käibemaksumäär 24%. See tähendab, et artiklis esitatud 2,035 euro suurusest ruutmeetri hinnast moodustab käibemaks ligikaudu 0,394 eurot.
Teenuse hind ilma käibemaksuta on seega ligikaudu 1,641 eurot ruutmeetri kohta.
Linna enda hooldusüksuse puhul on aga artiklist ebaselge, kas 1,88 euro suurune tegevuskulu sisaldab kõiki materjalidele, kütusele, remondile ja muudele sisseostetavatele teenustele lisanduvaid käibemaksukulusid.
Ma ei väida, et linna kulusid tuleks automaatselt võrrelda eraettevõtte käibemaksuta hinnaga. Linna eelarvest tegelikult välja makstava raha võrdlemisel on käibemaksuga hind oluline. Küll aga peab võrdlus olema metoodiliselt ühesugune. Kui võrreldakse teenuse osutamise majanduslikku maksumust ilma käibemaksuta, tuleb seda teha mõlemal poolel. Kui võrreldakse tegelikku kulu linna eelarvele, tuleb mõlemal juhul arvestada kõiki linnale jäävaid makse ja kulusid.
Käibemaksuga hankehinna ja ebaselge maksukäsitlusega sisemise tegevuskulu kõrvutamine ei anna usaldusväärset tulemust.
2. Kus on viie miljoni euro suuruse investeeringu amortisatsioon?
Linn kavandab hooldustehnikasse investeerida 3,19 miljonit eurot ning lao-, garaaži- ja olmehoone rajamiseks veel 1,8–2,3 miljonit eurot.
Kokku tähendab see ligikaudu 5–5,5 miljoni euro suurust investeeringut.
Eraettevõtte pakutud hooldusteenuse hinnas sisalduvad juba tehnika soetamise ja asendamise kulud, amortisatsioon, hooldus, remont, finantseerimine ning ettevõtte juhtimisega seotud kulud. Linna puhul ei ole avaldatud arvutustest selge, kas kõik need kulud on 1,88 euro suuruses ruutmeetri hinnas kajastatud.
Võtame lihtsa näite:
Kui viie miljoni euro suurune investeering jaotada kümne aasta peale, tähendab see aastas 500 000 euro suurust kapitalikulu.
690 700 ruutmeetri kohta teeb see täiendavalt ligikaudu 0,72 eurot ruutmeetri kohta aastas.
Sellisel juhul kasvaks linna enda teenuse arvestuslik maksumus 1,88 eurolt ligikaudu 2,60 euroni ruutmeetri kohta.
See on lihtsustatud näide, mitte linna investeeringute tegelik amortisatsiooniplaan. Hoonete ja eri liiki tehnika kasutusiga on erinev ning arvesse tuleb võtta ka vara jääkväärtust. Kuid põhimõte jääb samaks: investeering ei muutu tasuta teenuseks üksnes seetõttu, et selle eest makstakse linna eelarvest.
Ja kui investeeringuid tehakse laenurahaga, lisanduvad ka finantseerimiskulud.
3. Kust tuleb lubatud miljon eurot aastast kokkuhoidu?
See on minu jaoks kõige huvitavam küsimus.
Linn toob võrdluses välja kaks ruutmeetri hinda:
munitsipaalteenus 1,88 eurot aastas;
erasektorilt ostetud teenus 2,035 eurot aastas.
Nende hindade erinevus on 0,155 eurot ruutmeetri kohta.
Kui rakendada seda erinevust linna kavandatud 690 700 ruutmeetri suurusele hooldusalale, saame aastaseks kokkuhoiuks ligikaudu 107 000 eurot.
Mitte miljon eurot. Loomulikult võib linn olla kasutanud miljonieurose kokkuhoiu arvutamisel mõnda muud võrdlusbaasi. Näiteks varasemaid lepinguid, teistsuguseid töömahte või täiendavaid teenuseid. Aga sellisel juhul tuleb see arvutus avalikkusele esitada. Praegu jääb avaldatud numbrite põhjal mulje, et ühes kohas võrreldakse ruutmeetri hindu, teises kohas räägitakse miljonieurost kokkuhoiust ning kolmandas kohas viieaastasest tasuvusest.
Kuidas need arvutused omavahel kokku lähevad, ei ole selge.
Viie miljoni euro suurust avalikku investeeringut ei tohiks põhjendada kokkuhoiuga, mille arvutuskäik ei ole maksumaksjale arusaadav.
Eraettevõtluse efektiivsus ei teki iseenesest
Tänavahooldus on väga hooajaline tegevus.
Talvel vajame lumekoristuseks ja libedusetõrjeks märkimisväärselt rohkem tehnikat ja töötajaid kui suvel. Soojal ajal saame samu masinaid ning töötajaid kasutada muudel hooldusobjektidel, teede remontimisel ja ehitustöödel.
See võimaldab jagada tehnika ja tööjõu kulusid erinevate tööde vahel.
Üks linnale kuuluv hooldusüksus peab aga lahendama täpselt sama probleemi: mida teha tehnikaga, mida vajatakse intensiivselt ainult mõnel kuul aastas, ning kuidas tagada piisav tööjõud kõige suurema koormuse ajal?
Linna plaan näeb ette suvel 17 ja talvel kuni 60 töötajat.
See tähendab, et talvisel perioodil tuleb leida kuni 43 täiendavat inimest.
Ka eraettevõttes on hooajalise tööjõu leidmine keeruline. Meie eeliseks on võimalus kasutada inimesi ja tehnikat mitme lepingu ja tegevusvaldkonna vahel.
Munitsipaalüksuse puhul tuleb sama efektiivsus alles saavutada.
Kas kriisivalmidus nõuab linna oma masinaparki?
Tartu linn põhjendab hooldusüksuse loomist ka kriisivalmidusega. See on tõsiseltvõetav argument, sest tänavahooldus peab toimima ka erakorralistes olukordades.
Kuid oma tehnika omamine ei tähenda automaatselt paremat kriisivalmidust.
Kriisiolukorras määravad teenuse toimimise piisav tehnika, inimesed, kütusevarud, juhtimissüsteem ja valmisolek kiiresti reageerida.
Kõiki neid nõudeid saab kehtestada ka avaliku hankega sõlmitavates hoolduslepingutes.
Linn võib nõuda reservtehnikat, reageerimisaegu, kriisiplaane ja varustuskindlust. Vajaduse korral võib kriitiliste ülesannete täitmiseks luua ka piiratud linnasisese võimekuse.
Kuid selleks ei pea tingimata võtma kogu hoolduspiirkonda turult ära ega rajama täismahus paralleelset hooldusorganisatsiooni.
Kui kriisivalmidus on peamine eesmärk, tuleks hinnata eraldi selle saavutamise kõige mõistlikumat maksumust.
Kui linna üksus on tõepoolest efektiivsem, miks siis konkurentsi karta?
Olen ise osalenud riigiettevõtte Eesti Teed ümberkujundamisel erastamiseks.
Riik jõudis omal ajal järeldusele, et teehooldus ei ole valdkond, kus avalik sektor peaks tingimata ise ettevõtjana tegutsema.
Eesti Teed osales enne erastamist riigiettevõttena hangetel teiste ettevõtjatega konkureerides. See on põhimõtteliselt erinev olukord sellest, kus linn annab oma hooldusüksusele piirkonna ilma avaliku konkurentsita.
Konkurents sunnib ettevõtjaid pidevalt otsima efektiivsemaid lahendusi, investeerima mõistlikult ja kontrollima kulusid.
Kui linnale kuuluv üksus suudab teenust pakkuda paremini ja odavamalt, peaks tal olema võimalik seda läbipaistva võrdlusega tõendada.
Seetõttu oleks minu ettepanek lihtne: linn võiks võrrelda oma hooldusüksuse täielikult arvestatud kulusid avaliku hanke tulemustega.
Kui munitsipaalteenus on kõigi kulude arvestuses tõepoolest soodsam, on see tugev argument tema kasuks.
Kui mitte, tuleb küsida, miks peaks maksumaksja selle hinnavahe kinni maksma.
Viis miljonit eurot ei ole väike katsetus
Tartu linnal, nagu igal omavalitsusel, on piiratud rahalised võimalused.
Iga investeering tähendab valikut, millestki tuleb loobuda või midagi edasi lükata.
Viie miljoni euro eest saab parandada tänavaid, investeerida koolidesse ja lasteaedadesse või lahendada muid linna arenguks olulisi probleeme.
Seetõttu ei peaks küsimus olema ainult selles, kas linn on võimeline tänavaid ise hooldama. Loomulikult on.
Küsimus on selles, kas linn suudab seda teha pikaajaliselt odavamalt ja vähemalt sama kvaliteetselt kui konkurentsitingimustes tegutsevad ettevõtted.
Seni avaldatud andmete põhjal ei ole seda minu hinnangul tõendatud.
Enne investeerimist tuleks arvutused avalikustada
Ma ei pea õigeks väita, et avalik sektor ei suuda põhimõtteliselt ühtegi teenust efektiivselt osutada. Kindlasti suudab.
Samuti ei väida ma, et iga eraettevõtte pakkumine on alati parim lahendus.
Aga kui avalik sektor otsustab hakata ettevõtjaks turul, kus konkurents juba toimib, peab selleks olema tugev ja kontrollitav majanduslik põhjendus.
Ootaksin Tartu linnavalitsuselt avalikku arvutust, mis näitab:
Milline on munitsipaalteenuse tegelik aastane kogukulu koos kõigi maksude, amortisatsiooni, juhtimiskulude ja finantseerimiskuludega?
Milline on investeeringute kasutusiga, jääkväärtus ja tulevane asendusinvesteeringute vajadus?
Kuidas on käibemaksuga arvestatud munitsipaalteenuse ning erasektori hinnavõrdluses?
Millisest konkreetsest võrdlusbaasist tuleneb lubatud miljon eurot aastast kokkuhoidu?
Kuidas on arvutatud investeeringu viieaastane tasuvusaeg?
Need ei ole keerulised ega pahatahtlikud küsimused. Need on elementaarsed küsimused, mida peaks esitama iga viie miljoni euro suuruse investeerimisotsuse tegemisel.
Tartu on tuntud heade mõtete linnana. Hea mõte peaks aga vastu pidama ka korralikule majanduslikule analüüsile.
Praegu mina seda analüüsi avaldatud numbritest ei näe.
Ja kuni neid küsimusi pole selgelt lahti seletatud, jääb õhku kahtlus, et lubatud kokkuhoid ei pruugi olla tegelik kokkuhoid, vaid lihtsalt osa kulude väljajätmine võrdlusest.
Maksumaksjal on õigus teada, kui palju tema tänavate hooldamine tegelikult maksma hakkab.