Tartu abilinnapea Priit Humala arvamuslugu linna tänavahoolduse ümberkorraldamisest tekitas minus rohkem küsimusi kui andis vastuseid. Eriti kummaline on linnavalitsuse etteheide, et senised teenusepakkujad on konkurentsi puudumisest kasu saanud ning hoolduskulud on seetõttu ebamõistlikult kasvanud.
Mul tekib üks lihtne küsimus. Kes kujundab Tartu tänavahoolduse hankekeskkonna, kehtestab pakkujatele kvalifitseerimistingimused, määrab hoolduspiirkondade suurused ja otsustab lepingute kestuse?
Eks ikka Tartu linn ise!
Abilinnapea tunnistab, et linn on kehtestanud ranged nõuded hooldusbaasidele ja ettevõtjate võimekusele, mis muudavad uute pakkujate turule tulemise keeruliseks. Aga miks heidetakse siis vähest konkurentsi ette ettevõtjatele, mitte ei analüüsita linna enda kujundatud hanketingimusi?
Kui konkurents on ebapiisav, võiks ju alustada selle parandamisest. Selle asemel otsustatakse kolmandik teenusest konkurentsipõhiselt turult üldse ära võtta. Kuidas see peaks konkurentsi suurendama?
Hinnatõus ei ole tekkinud ettevõtjate suvast
Abilinnapea toob välja, et kuue aastaga on Tartu tänavahoolduse kulud kasvanud 2,5 korda. See on mõjus number, kuid ilma selgitusteta üsna eksitav.
Kõigepealt tuleb meenutada, et tänavahoolduslepingute hinnad on olnud indekseeritud tarbijahinnaindeksi (THI) alusel täies mahus. Selle tingimuse kehtestas linn ise, mitte hooldusettevõtted.
Samuti ei tohiks unustada Eestis 2021.–2022. aastal alanud kiiret hinnatõusu, mille mõju ulatus järgmistesse aastatesse. Kallinesid kütus, materjalid, tehnika ja tööjõud. Need ei olnud ettevõtjate väljamõeldud hinnatõusud, vaid majanduskeskkonna tegelikud muutused.
Lisaks jääb vastuseta, kas kuue aasta jooksul on muutunud hooldatavate pindade suurus, tööde maht või kvaliteedinõuded. Kogukulu suurenemine ei tähenda automaatselt, et sama teenuse osutamine oleks samas ulatuses kallinenud.
Miljon eurot kokkuhoidu – aga kus on arvutus?
Kõige enam häirib mind siiski jätkuv jutt miljonieurost aastasest kokkuhoiust, mida linna esindajad pole seni suutnud avalike arvutustega põhjendada.
Linna enda esitatud andmete järgi maksab erasektorilt ostetud hooldusteenus 2,035 eurot ruutmeetri kohta aastas koos käibemaksuga. Munitsipaalüksuse planeeritud tegevuskulu on 1,88 eurot.
Linna 690 700-ruutmeetrise hoolduspiirkonna puhul annab see hinnavaheks ligikaudu 107 000 eurot aastas. Mitte miljon eurot!
Tegemist on küll erinevate piirkondade ühikuhindadel põhineva lihtsustatud võrdlusega, kuid just linn ise on need hinnad avalikkusele kõrvutamiseks esitanud.
Lisaks kavandatakse ligi 5–5,5 miljoni euro suurust investeeringut tehnikasse ja hoonetesse. Linna enda hinnangul kestavad masinad 15 ja hooned vähemalt 20 aastat. See tähendab, et viieaastasele perioodile langeb masinate puhul kolmandik ja hoonete puhul veerand nende maksumusest ehk kokku ligikaudu 1,5–1,6 miljonit eurot amortisatsioonikulu.
Kas see sisaldub linna lubatud 1,88-euroses ruutmeetrihinnas? Kui sisaldub, siis milline on tegelik tegevuskulude eelarve? Kui ei sisaldu, on hinnavõrdlus puudulik.
Kriisivalmidus ei eelda tingimata munitsipaalettevõtlust
Abilinnapea rõhutab ka kriisivalmidust ja vajadust omada tehnikabaasi Emajõe teisel kaldal. See on mõistetav eesmärk.
Kuid kes keelab linnal nõuda avalikus hankes hooldusbaasi paiknemist konkreetses piirkonnas, reservtehnikat, kütusevarusid või valmisolekut kriisiolukordadeks?
Need on kõik tingimused, mida tellija saab kehtestada. Vajadusel saab hankida ka täiendavat kriisivalmidust või luua piiratud linnasisese reservvõimekuse.
Oma üksuse loomine ei taga iseenesest paremat kriisivalmidust ega väiksemaid kulusid. Ka linna masinad vajavad hooldust ning töötajatele tuleb palka maksta sõltumata sellest, kas parasjagu sajab lund või mitte.
Eraettevõtete eelis seisneb võimaluses kasutada samu inimesi ja masinaid erinevatel hooldusobjektidel ning teede remondi- ja ehitustöödel. Just selline ressursside jagamine aitab kulusid kontrolli all hoida.
Näidake lõpuks arvutusi!
Ma ei väida, et munitsipaalteenus ei võiks teatud tingimustel olla mõistlik lahendus. Aga kui linn otsustab investeerida kuni 5,5 miljonit eurot valdkonda, kus toimiv erasektor on juba olemas, peaks otsuse aluseks olema läbipaistev ja kontrollitav majandusarvestus.
Praegu kuuleme järjest uusi põhjendusi: vähene konkurents, käibemaks, kallid laenud, kriisivalmidus ja masinate pikk kasutusiga.
Aga kõige lihtsamale küsimusele pole endiselt vastust.
Kuidas kujuneb lubatud miljon eurot aastast kokkuhoidu?
Tartu linnajuhid võiksid lõpetada ettevõtjate süüdistamise enda kehtestatud hanketingimuste tagajärgedes ja näidata lõpuks avalikkusele arvutusi, mille põhjal nad maksumaksja raha investeerida kavatsevad.
Tartu on heade mõtete linn. Aga head mõtted peavad vastu pidama ka lihtsale rehkendusele.
Andres Agukas
EKT Teed OÜ juhatuse liige